Liisa Liplap
Pagarikoja lugu
20.sajandi alguses avas Mõisaküla linnakeses oma pagaritöökoja Liisa Liplap, kes küpsetas kõiksugu pagaritooteid, aga põhiliselt leiba.
Liisa valmistas leiba nii nagu ikka talus oli valmistatud: tõi veskist rukkijahu (tol ajal muud jahu polnudki kui täisterarukkijahu, mis oli ka mahe, sest kunstväetised olid tol ajal tundmatud), lisas sellele eelmise päeva juuretise, vee ning soola ja suhkru. Mingeid masinaid Liisal ei olnud ja ta tegi kõik tööd käsitsi.
Tema leib ja muud tooted olid tol ajal Mõisakülas tuntud oma hea maitse ja kvaliteedi poolest.
Kui Liisa jäi vanemaks, siis ta ise ei suutnud enam pagaritööstust juhtida ja tema lapsed ei olnud ka huvitatud selle üle võtmisest. Siis Liisa sulges oma pagaritööstuse, et oodata uusi aegu ja uusi tegijaid.
Ville Vallaste
Maheleiva pagarikoda
Liisa Liplap lugu aga jätkub täna uutmoodi. Minu vanavanavanaema Liisa Liplapi pagarikoja edulugu on meie suguvõsa legend, millest mulle rääkis minu vanaema.
Mina olen Ville Vallaste, Liisa lapselapselapselaps. Mind on väiksest peale huvitanud küpsetamine. Nii enda kui teiste rõõmuks.
Töötasin 15 aastat kontoritööl ja üldjuhul ostsin poodidest oma leivad ja saiad ning Tallinna suurtest pagaritööstustest kringlid jms. Kuid kolides elama Kiili, avastasin, et selleks, et saada häid pagaritooteid, peab ikka minema Tallinnasse.
Tallinnas hakkas enamus pagaritööstusted lisama säilitus- ja värvaineid, ning naturaalsed toorained vahetusid erinevate kontsentraatidega. Poodidest olid kadunud viimasedki täisterarukkileivad, kus polnud pärmi.
Ühel hetkel kontoritöö ammendas ennast ja otsustasin 2014.aastal hakata oma hobi tõsisemalt võitma ning meie suguvõsa legendi ja teadmisi – oskusi küpsetamisest edasi viima. Oma vanavanavanaema Liisa eeskujul soovisin hakata pakkuma inimestele ehedat Eesti leiba ja teisi pagaritooteid.